Tuuleparkide hoogustunud rajamise foonil on Eestis tekkinud arutelud selle üle, kas ja kuidas tuulikud inimesi mõjutavad. Fookuses on küsimus infrahelist ning selle võimalikust mõjust lähedal elavate inimeste tervisele. Kuidas aga infraheli tekib ja mil moel see inimesi mõjutab, selgitab Harvardi ülikoolis mehaanikainseneri eriala omandanud füüsikaõpetaja Jüri-Mikk Udam.
Selleks, et rääkida infrahelist, peame esmalt rääkima helist laiemalt. Füüsikaliselt tekib heli õhuosakeste võnkumisest. Kui ühte keha mingil sagedusel vibreerima panna, siis see hakkab liigutama teda ümbritsevaid õhuosakesi. See on nagu doominoefekt: näiteks kui poognaga viiulikeelt liigutada, siis keel müksab õhuosakest, see omakorda müksab järgmist õhuosakest ja nii edasi kuni kõrva kuulmekileni välja. Inimese kõrv hakkab tajuma seda õhu kaudu levivat liikumist vibratsioonina, mida me kutsumegi heliks. Me suudame tajuda helisagedusi päris suures vahemikus: 20 hertsist (Hz) kuni 20 000 hertsini ehk infraheli piirist ultraheli piirini.
Müra mõju kaks komponenti
Heli iseloomustab kaks asja. Esiteks amplituud, mis määrab, kui tugevalt või intensiivselt me heli tajume. Helitugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Näiteks sosina amplituud on väike (~35 dB), samas kui karjuva inimese hääle amplituud on suur (~100 dB).
Kui me räägime normaalsel hääletoonil, siis helitugevus on kuskil 55–65 dB. Amplituudi skaala on selline, et kui helitugevus suureneb 10 dB võrra, siis me tajume seda heli ligikaudu kaks korda valjemana. Sellepärast võib pikaajaline kokkupuude juba rohkem kui 85 dB tugevusega heliga (näiteks maanteeliiklus, muruniiduk, tolmuimeja, karjumine või vali muusika) olla inimese kõrvale kahjulik.
Teiseks iseloomustab heli sagedus, mis määrab, kui kõrge või madalana me heli tajume. Näiteks mida kõrgem on inimese hääl, seda suurem on helisagedus. Keskmise mehe hääl jääb vahemikku 90–155 Hz, keskmisel naisel 165–255 Hz ning metsas laulval pöialpoisil võib helisagedus jääda vahemikku 5000–9000 Hz. Vananedes kuulmine nõrgeneb ning kõrgeid sagedusi (k.a. pöialpoisi laulu) me tihtipeale enam kinni ei püüa.
Infraheli tekkimine
Infraheli on sellise sagedusega (vähem kui 20 Hz) heli, mida tavaline inimene ei kuule. Heli kandjaks on ka siin meid ümbritsev õhk ning kõik, mis õhuga kokku puutub. Näiteks kui merelainetuse tõttu puutub veepiir õhuga kokku ning paneb selle võnkuma, tekib mitmel sagedusel heli – osa sellest kuuleme meeldiva merekohinana, aga osa on infraheli sagedusel ja seda me ei kuule.
Infrahelisid tekib meie ümber igapäevaselt palju, nii looduslikult kui ka tehislikult. Lisaks tuule tekitatud merelainetusele, metsakohinale ja tormivilinale tekitavad infraheli ka näiteks äike, maavärinad ja vulkaanipursked. Muide, elevandid, kaelkirjakud ja ninasarvikud kuulevad ja suhtlevad oma liigikaaslastega vajadusel ka infrahelil, sest madala sageduse tõttu levib heli kaugemale ja suudab läbida takistusi nagu põõsad ja künkad. Tehislikest seadmetest tekitavad infraheli näiteks autosõit, kodune konditsioneer kui ka tuulegeneraator.
Infraheli sagedus on küll piisavalt madal, et inimese kõrv seda ei erista, aga kui läheb suureks infraheli amplituud ehk tugevus (~90–110 dB), siis hakkame seda füüsiliselt tundma. Näiteks võime infrahelist tulenevaid vibratsioone ja lööklaineid tajuda suurtes tootmisjaamades turbiinide või kompressorite läheduses, samuti kõvemate plahvatuste korral ja ägedamate bassikõlarite ees muusikat kuulates. Vibratsioonidest tekkivad füüsilised aistingud (nö. rõhumistunne) võivad põhjustada ebamugavust, väsimust ja tasakaaluhäireid.
Infraheli tuulikutest
Kui mõtleme heli tekitamisele, siis saab tuulikut võrrelda ühemehebändiga, mis tekitab tuulikulabade pöörlemisel erinevaid helisid erinevatel sagedustel. Osa neist helidest kuuleme oma kõrvaga hästi, teisi aga mitte, sõltuvalt tekkiva heli sagedusest, amplituudist ja ümbritsevatest looduslikest helidest.
Inimkõrvale kuulmatu infraheli tekib tuulikutes väga madala tugevusega. Uuema tehnoloogiaga tuulepargid, mida ka meil Eestis rajatakse, toodavad infraheli alla 50 dB – see on kõvasti alla tajutava piiri. USAs läbi viidud mõõtmiste järgi jääb 300 meetri kaugusel tuulikust nende helide tugevus vahemikku 35–45 dB, mida võib võrrelda sosina või õrna taustamüraga. Sellise tugevusega infraheli mõju inimese tervisele on põhjalikult uuritud (nt. Maailma Terviseorganisatsioon, Kanada ja Hollandi teadusasutused), ent mitte ühtegi kahjulikku toimet ei ole suudetud tõendada. Vererõhu tõus, tasakaaluhäired ja üldine enesetunde langus võivad tekkida pikemaajalisel kokkupuutel infraheliga tugevusel üle 90–110 dB – see on tuhandeid kordi intensiivsem infrahelist, mida toodavad tuulikud.
Seega pole põhjust muretseda, et tuulikute läheduses elamine võiks inimese tervist kuidagi kahjustada. Tuulikute poolt tekitatud infraheli on nii madala tugevusega, et isegi takistuste – metsade, küngaste ja majade – ületamisel jõuab see inimeseni tasemel, mis jääb oluliselt alla teaduslikult tõendatud kahjulike mõjude piirväärtusele. Seetõttu ei ole tuulikute infraheli inimese tervisele ohtlik.
Allikas: keskkonnaportaal.ee